Enne kristluse levimist Ida-Euroopas olid meie esiisad peamiselt loodususku,
või teisisõnu paganad.
Tähtpäevaks oli 25 detsember, kui meie esi-isade ringikujuline kalender Jõule
tähistas (Vanapõhja keele järgi “Hjol” või “Jole” Friiside keeles). Jõulude
tähendus vana kalendri järgi oli aasta pöördepunkt. 25 detsember oli Talvine
pööripäev ehk talvine päikeseseisak, millal on põhjapoolkeral lühim päev ja
pikim öö, lõunapoolkeral aga pikim päev ja lühim öö.
Vanad Germaani rahvad nägid kalendrit kui üht suurt tõllaratast, ja 25
detsember oli ratta kõige madalam punkt, kus päev on kõige lühem, ja
päikesevalgust kõige vähem. Sellest on tulnud ka mitmeid legende, kus räägiti
sõjast valguse ja pimeduse vahel, kus valgus lõpuks võidab külmad talveööd ja
toovad taas päikesevalguse, pikemad päevad ja paremad lõikused ja saagid.
Vanadel Norrakatel oli legend, kus maailma lõpus Ragnarokis pääseb hiigelsuur
hunt Fenrir vabadusse ja sööb ära päikese, tuues endaga kaasa pika ja pimeda
talve. Selle legendi järgi hakkasid inimesed 25-ndal detsembril enda tubadesse
tooma võimalikult palju valgust. Kodudes süüdati küünlaid ja südametesse tehti
sooja, tehes üksteisele kingitusi, lootuses jagada rõõmu ja head meeleolu.
Tähistamise ajaks toodi tubadesse ka igihaljaid puid, mis olid märgid ja
meenutused sellest, et miski ei lõppe ära, vaid asjad jätkuvad ka edaspidi. Kuusepuu
oli sümbolina meenutamaks, et isegi läbi kõige tugevamate ja raskemate
väljakutsetele, ootavad meid ees helgemad ajad. Puud olid väga tähtsal kohal
meie põlisvanemate eludes. Vana Norra mütoloogia kohaselt hoidis universumit
koos Yggdrasill, Maailmapuu. Suur saarepuu, mille juured ulatasid allmaailma ja
võre Jumalate paradiisiaeda, vahepeal siis kõik teised reaalsused mis on meie
maailmas.
Üheks huvitavaks traditsiooniliseks tegelaseks jõulude ajal on ka Jõuluvana. Jõuluvana
meie jaoks tänapäeval tähendab kelguga mööda taevast lendavat, luuüdini headust
ja lahkust täis vanameest, kes toob lastele ööpimeduses kingitusi ja jagab hea
meelega jõulumeeleolu.
Kuid paganakultuuri üheks tegelaseks oli Jólfaðr, otsetõlkes Jõulu Isa, kes korraldas
suurejoonelise jahi kõikidele jumalatele. Jahi ajal (Jõuluõhtul) soovitati
mitte lahkuda enda kodudest, kuna jumalate jahi ajal võidi inimesi kaasa
kutsuda, millele nad ei suudaks Ei ütelda.
Jõuluõhtu traditsioon oli tähistada üheskoos. Tähistati valguse võitu pimeduse
üle, päevade pikenemist ja kõige raskema aja üle elamist.
Esimene kristlasest kuningas Norras, Håkon den gode , Hakon Heatahtlik, ei teinud palju, et kohalikke
paganaid ümber pöörata kristlasteks, kuid lõi seaduse, mis nõudis igalt
inimeselt, et nad Jõuluõhtul võimalikult palju tähistaksid.
Tähistada elu, tähistada pere ja tähistada loodust meie ümber, et olla tänulik
ja külvata rahumeelt endi ja teiste südametesse. Ehk ei olegi meie tänapäevane
jõulude tähistamine nii erinev oma eesmaalaste traditsioonidest kui me arvame.
Mõni legend on juurde tekkinud, kuid paljutki tundub olevat sama. Tähistame
seda, mida raha eest ei saa endale osta sellel ilusal ajal.
Mõnusat pööriaega kõigile ja rahulikku jõuluootust!
Autor: Mario Maalt