Meie kõigi eludes on teatud määral kannatusi: hirme, ärevust, ebakindlust, muretsemist... See ei ole iseenesest halb, sest emotsioonide taga on peidus hinge õppetunnid. Ebakindlus, ebamugavus ja valu on meie emotsionaal-energeetiline tagasisidesüsteem (vaata rohkem nt Abraham Hicks), andes märku, kas liigume parasjagu oma tõelisele olemusele lähemale või sellest eemale. Küsimus on selles, kas suudame oma kogemuste taga hinge õppetunde näha ja neid omandada või jääme justkui kinni, mängides sama plaati uuesti ja uuesti. Kannatus võib saada harjumuseks, identiteediks, millest hoiame alateadlikult kinni, sest lahti lastes saaks meist keegi teine!

Terapeudina on minu jaoks olnud silmiavav Dr Edward Bachi kaastundlik märkamine, et kannatus (ja seega ka vaimse arengu aare!) võib olla peidus täiesti „tavalistes“ mõtetes: „mu keha on kole ja armastan end alles siis, kui olen XYX“ või „hirmus, mis tulevik toob“ või „kõik head asjad juhtuvad teistega, mitte minuga“ või „kuidas see inimene nii mulle ütles või tegi, nii solvav/piinlik/õel, oi on ta ikka tõbras…“ või „Ma ei oska seda teha, nii et ma parem ei tee“ jne. Mõtleme, et nii ongi „normaalne“, aga ei pea olema!

Mida siis teha?

Vahel aitab mõttesuunda muuta teadvustamine ja uue fookuse valimine, näiteks: „Ahah, ma praegu olen enese vastu ebakonstruktiivselt kriitiline. Olen täiuslik täpselt sellisena, nagu olen.“ Või „Oi, kui huvitav, kui tugeva hinnangu ma praegu sellele inimesele andsin! Oi, kuidas ma seda oma kehas tunnen – keha ju ei tee vahet, kas saadan mürginooli kellelegi teisele või endale. Miks ta mind nii palju ärritab? Mida ta mulle peegeldab? Luban endal olla ärritunud ja siis vaatan, mis seal taga on“ või „Ma küll ei tea, mida teha, aga hakkan otsast pihta, küll ma välja mõtlen.“

Aitab ka see, kui astuda samm tagasi ning asuda vaatleja positsioonile: „Ahaa, ma kogen praegu ärevust, aga see ei ole mina. Kõik möödub.“ Siis võib juhtuda, et ehkki emotsionaalselt või füüsiliselt on ebamugav või isegi valus, ei koge me seda kannatusena.

Teinekord liigub mõte aga pika aja jooksul sisse küntud mõttevaos nii kindlalt, et katsed end kuidagi veenda või fookust muuta on nagu teelusikaga ookeanihoovuse suunamine. Mõtetel on hoog ja mida pikemalt oleme mõnes mõtte- ja tundemustris aega veetnud, seda suurem see hoog on. Siis tasub teha paus. Meditatsioon, alistumine ja hetke vastu võtmine sellisena nagu see on, vestlus kellegagi või teadlik tähelepanu kõrvale juhtimine mõnele tujutõstvale teemale võivad siis toeks olla.

… ja pikkamööda saab sisse küntud uus mõttevagu. Ma märkan näiteks viimasel ajal, et kui taban end muretsemast, on lihtne lõõgastuda tänutundesse. Olen harjutanud nende aspektide leidmist, mille eest tänulik olla, nii et see muster ajus on piisavalt tihe. uudis on see, et kõik on võimelised end vähehaaval armastavamate mõtete ja tunnete suunas treenima. Kas pole mitte äge, et meil on praegu kättesaadaval rikkalik varasalv tehnikaid ja vahendeid, et end emotsionaalselt-energeetiliselt toetada?

Vahel juhtub siiski, et kannatust toovad mustrid on visad kaduma. Võib juhtuda ka, et on tunne, et midagi on justkui nihkes, aga ei saa aru, mis see on. Siin saan Sind toetada. Kuulan Sind, et näha nii Su teadvustatud kui teadvustamata kannatusi ja väge hinge õppetundide taga. Reiki tervendav jõud aitab lõõgastuda, nii et saad sügavama kontakti oma sisemise väega ja avanevad uued vaatenurgad. Vestluse põhjal loon Bachi õietilkade segu, et saaksid kogeda oma unikaalselt imelist mina tasakaalus versioonis. Õiges kombinatsioonis tilgad aitavad pehmelt, samas kindlalt sagedust tõsta nii, et ennast vähendavatel mustritel pole muud võimalust kui teadlikkuse ja armastuse valguses lahustuda.

Aitäh: Margus Ott, Jose de Figeroa Garcia (reiki ja Bachi õietilgad), Anneli Soolepp, Säravate Südamete Võrgustik.

Tekst: Minni Moyle

Foto: Liisi Einula