Kas inimene on üldiselt oma eluga rahul - õnnelik, harmoonias? Või kas peab millegi parema poole püüdlema? Millegi parema poole kui on praegu? Parema elu, parema iseenda poole?
Vahel tekib enesearengu teemaga seoses suur vastupanu. Otsime enesearengus justkui võimalust muuta midagi paremaks. Iseennast, ümbrust, teisi, võib-olla lausa kogu maailma. Ja igati loogiline, sest järelikult on midagi, millega me praegu pole rahul. Ja see kõik olekski hästi. Peaaegu. Kuid midagi häirib mind selles, et arengu motiiviks on paremaks saamine. Justkui oleks võti õnnelikkuse ja harmoonia juurde paremaks saamine.
Kuid kui mängida sellise mõttega, et kõik on väga hästi just sellisena, nagu praegu ON ja pole vaja midagi paremaks saada?
Kogen selle mõtte peale tihti sellist vaatenurka (ka endas) - kui olen selline nagu olen ja mu ümber on nii nagu on, ja nii ongi piisavalt hea, siis ju areng peatub. Sest pole justkui motivaatorit midagi muuta, midagi paremaks muuta. Ehk areng toimub ainult seetõttu, et midagi on vaja paremaks saada, iseennast, keskkonda, teisi. Justkui, et midagi muutuks, liiguks, selleks on vaja ebamugavat olukorda, ora tagumikku. Siis on olemas motivaator saada paremaks, muuta paremaks.
Siiski, järjest enam meeldib mulle mängida teistsuguse vaatevinkliga.
Küsin uuesti, mis siis, kui ma usun, et kõik on väga hästi just sellisena, nagu praegu ON?
Ja mulle aina enam meeldib mängida mõttega, et aga sellelt pinnalt - kõik on väga hästi just nii nagu praegu on - algab tõeline ARENG.
Kuid selle arengu kvaliteet on hoopis midagi muud. Ma tahan areneda, avastada, uurida, mitte parem olla. Mind juhib uudishimu, avastamisrõõm. Ja selle potentsiaal tundub tohutu.
Parem olemisel on ainult üks potentsiaal - olla parem.
Avastamise, uurimise potentsiaal aga lõputu.
Kui mõtlen paljude geeniuste peale, siis tundub, et nende loomise, arengu, loomingu aluseks oli avastada midagi uut, põnevat, ilusat, mitte paremat. See, kas nende looming oli midagi paremat eelnevast (või ka tulevasest), on pigem meie hinnang tagantjärele.
Mulle tundub, et vaimse arengu üks olulisi aspekte, lähtekohti on - KÕIK ON NII NAGU ON.
Kuna oleme harjunud andma hinnanguid, siis tahame hinnata ka seda “kõik on nii nagu on” - kas see on siis hea või halb koht? Ja see võib olla mõlemat. Aga kui see hea vs halb ühendada? Ehk hinnangutest loobuda? Kui proovida kogeda ilma hinnangusse laskumata, hinnanguga samastumata? Ehk pole vaja midagi paremaks teha? Olen kogenud, et tekib mingi teistmoodi lõdvestus, lõõgastus. Lõõgastus olemisse. Olemise teadvusesse.
Mis tunne on OLEMISE teadvusel? Kuidas kogeda OLEMIST? Kuidas tunnen, et olen OLEMISES?
Minu jaoks hetkel - nagu juba mainisin - läbi lõõgastumise, lõdvestumise. Kaob ära ponnistamine, püüdlemine, sest pole hinnangut, et miski on halb ja sellest tuleb välja saada. Ei ole millegi parema poole püüdlemist, sest pole midagi paremat kui see, mis on praegu. Ja tegelikult pole ka täpne öelda, et pole midagi paremat kui praegu, sest see viitab hinnangule. Pole lihtsalt vajadust millegi parema poole, sest pole praeguse kohta hinnangut. See on huvitav taju vahe. See on teadvuse muutus.
Kõige selle mängu juures on üks ütlemata huvitav paradoks - tahame paremat elu, midagi muuta paremaks ja samas ei saavuta me seda läbi millegi paremaks muutmise vaid tuleb …… leppida, aktsepteerida olemasolevat, mitte sellega võistelda. Paradoks - parem tuleb ilma paremaks tegemata. See tundub esialgu justkui paigale jäämine, millest juttu ka alustasin.
Ja siis, selle OLEMISE pealt, saavad tulla uued väljendused ehk TEGEMISED.
Kui on vabadus ehk mitte püüdlemine, mitte vajadus PAREM OLLA järele, siis sellest saab tekkida loomine, loovus. Ilma selleta ei ole tegelikult loomist/loovust, vaid on ellujäämine. Kui väga lihtsalt sõnastada, siis see kvaliteedi vahe seisneb selles - kas olen loomise tasandil või ellujäämise tasandil. Läbi OLEMISE teen tegevusi loomise tasandilt, läbi TEGEMISE proovin saavutada OLEMIST (kvaliteedi mõttes tähendab see olemine ellujäämist).
Kui arengu aluseks on OLEMINE, mitte TEGEMINE, siis pole võitlust ja võistlust ja seetõttu on iga uus muutus ajendatud loomisest, huvist, loovusest, uudishimust, avastamisest. Kas teen tegemisi motivatsioonist midagi paremaks saada või uudishimust, motivatsioonist midagi luua, midagi avastada? Tõeline loomine saab tulla läbi OLEMISE - läbi olemise suudab inimene tunnetada palju selgemalt oma erinevaid tasandeid ja need harmooniasse viia (mis on muidugi omaette suur teema).
See on kvalitatiivne vahe - kas teeme rohkem, et siis lõpuks olla või oleme rohkem, jõuame läbi selle loomise soovini, ja sellest kasvab välja tegemine. Tegemine täiesti uutel alustel - inspiratsioon, huvi, põnevus, avastamine. See tundub mulle palju avarama perspektiiviga, kui tegemine paremaks muutmise nimel.
Kas TEEN selleks, et OLLA või OLEN selleks, et TEHA?
Mängin selle mõttega edasi. Ja kui soovid ka, mängime koos :)!
