Mina kui mitmel tasandil looja

Kasulikku

Kommenteeri

Leian end ikka ja jälle inimesi imetlemast – millised loojad?

Ja ärge mõistke valesti, ma ei pea hetkel silmas suuri kunstnikke, vaid igaühte meist. Me kõik oleme loojad. Me loome siin ilmas pidevalt, lihtsalt me ei teadvusta seda nii tihti kui võiks. Me loome läbi igapäevaste tegevuste, looming võib olla materiaalne ja püsiv või ka hetkes toimuv ning kaduv füüsilisel tasandil.

Mulle meeldib vaadelda loojat, loomist ja sellega kaasnevat loomingut läbi kolme erineva tasandi. Kindlasti võib neid tasandeid veel leida aga minu jaoks on need kolm kõige silma torkavamad. Need on looja olemine füüsilisel, ökoloogilisel ja psühhosotsiaalsel tasandil. Vaatame neid veidi lähemalt. 

Looja väljendus füüsilisel tasandil

See on meile kõige tuttavam tasand. Siin mõistame loomingut nii suurte kunstnike kui hobiharrastajate kätetöö ja tegevusena.  

Siia alla saame panna kõik, mis füüsilises plaanis on meeltega tajutav – nähtav, kuulatav, kombitav, haistetav, maitstav. Nii maalikunst, filmikunst, teater, kirjandus, muusika, laulmine, valguse ja värvimängud, balletist - modernse tantsuni, käsitöö, kokakunst, arhitektuur, aiandus ja palju muud. Üldjuhul me naudime seda tulemust, sest mis südamest tuleb, see südamesse läheb.

Füüsilisel tasandil me suudame end tihti tunda loojana ja sealjuures ka teiste ning enda loomingu tarbijana.  

Looja väljendus ökoloogilisel tasandil

See tasand kuulub justkui ka eelmise alla, aga me ei taju seda nii. Me elame oma igapäevast elu ja teeme tegevusi mõtlemata sellele, et loome midagi ning et meie tegevusest jääb jälg.  

Kõige lihtsam oleks seda seletada läbi termini „Ökoloogiline jalajälg“. Me kõik oleme seda kuulnud aga selle termini taustalugu teavad vähesed. See on konkreetne arvutusmeetod, mille professor William Rees ja dr Mathis Wackernagel 1990 aastatel välja arendasid ning mis arvestab ligikaudselt maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside tootmiseks ja tekkinud jäätmete lagundamiseks, st rahuldamaks iga inimese vajadusi, tulenevalt tema elustiilist. Selle meetodi järgi arvutades teame, et maakeral toimub ületarbimine vähemalt pooleteise kordselt. 

Tavaelus (kui meil üldse on aega sellele mõelda) näeme seda lihtsamalt – jäätmete näol, mis meid ümbritsevad (kas siis lähemalt Eesti vaates või laiemalt üle kogu maakera).

Nagu paljud meist, olen aastaid kaasa löönud „Teeme ära“ projektis ja näen korduvaid mustreid. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja viia oma vana diivan või muu sodi metsa alla või visata lihtsalt prügi maha või autoaknast välja?

Õnneks paistab aastate möödudes, et maas vedelevat prügi Eestis jääb üha vähemaks ning jään lootma, et oleme saanud teadlikemaks oma looja positsioonist ökoloogilisel tasandil!  

Sellel tasandil pärandatakse tihti looming järeltulevatele põlvedele. Ja pahatihti ei meeldi see pärand pärandisaajale.    

Looja väljendus psühhosotsiaalsel tasandil

Seda tasandit alles õpime nägema. Mõni meist on selle tee alguses, mõni juba kaugemal aga on ka palju neid, kes ei näegi veel teed. Suupärasemaks kasutuseks nimetame seda „Emotsionaalseks jalajäljeks“.

Seda tasandit saad kombata, küsides endalt: Mida ma loon enda sees emotsionaalses plaanis? Mida loon mind ümbritsevatele inimestele? Milline pärand jääb minust maha? 

Siia alla kuulub kõik see, mis toimub meie sisemaailmas ning läbi selle ka see mida loome emotsionaalselt oma sotsiaalses ümbruskonnas. Tänapäeval ei olegi enam vahet kas tegemist on füüsilise või virtuaalse keskkonnaga. Igal juhul jääb meist selge jälg maha, lihtsalt me ei oska seda objektiivselt aduda ja veel vähem oskame selle eest vastutust võtta. Kuigi meil puudub aparaat, millega mõõta „emotsionaalset jalajälge“, siis mulle isiklikult tundub, et see on oluliseim looming.  See jääb pikaks ajaks kestma, meid ümbritsevates inimestes, isegi kui meid endid enam ei ole ning mõjutab väga palju nende elu kvaliteeti. 

Sisemaailmast vaadatuna on see tasand, kus on võimalik mõista, et ainult mina ise loon enda hoiakud ja tunded. Näiteks vaatenurk sellele, kas keegi solvab mind või kas ma ise võtan vaevaks solvuda. See on ju minu otsus! 

Välismaailmast vaadatuna on see tasand, kus tekib küsimus, et kui mina ei suuda oma emotsioone kontrollida, siis kes selle läbi kahju kannab? Kõigepealt ikka mina ise ja seejärel mulle kõige lähedasemad inimesed.    

Loojal lasub alati ka vastutus loomingu eest.

Siia alla kuulub ka looming ning vastutus lapsevanemana. Näiteks, kas ma kasvatan last või on minu roll olla tähelepanuga toeks lapse kasvamisel, arenemisel ning turvalise keskkonna tagamisel. Seda kõigil kolmel tasandil.  

Miks on oluline endas omaks võtta looja roll?

Esiteks, anda endale lõpmatud võimalused teadlikult luua ning tunda sellest rõõmu!

Teiseks, võtta vastu sellega kaasnev vastutus ja vabadus.  

Kui tihti Sa mõtiskled selle üle - millise pärandi oled kõigil kolmel tasandil seni maha jätnud ja kas see on see, mida soovid? Kui vastuseks saad „ei“, on aeg teha muutusi – tõsta teadlikkust, võtta vastutus ja muuta loomingut! 

Sina oled looja ning kõik on võimalik!

Autor: Külliki Koppel

Lisa kommentaar

Email again: