2011. aastal ei suutnud kunstnik Martin Creed otsustada, kas jätta oma teosel tuled põlema või kustutada need ära. Lõpuks leidis ta, et see võiks olla hoopis eraldi teos. Sündis „Töö nr 227,“ mis seisnes tühjas näitusesaalis iga viie sekundi järel kustuvates ja süttivates tuledes. Teost on tänaseks eksponeeritud üle maailma, see on olnud intrigeerivaks jutuaineks kunstikriitikas ja võitnud tähtsaid auhindu.
Minuga juhtus samuti hiljuti nii, et hakkasin milleski kahtlema. Kirjutasin artiklit ja ei teadnud, kuidas seda ikkagi üles ehitada ja täpselt sõnastada. Üks või teine, kolmas või neljas lähenemine… Tähtaeg oli juba lähenemas, tundsin aja survet ja vajadust jõuda täiusliku tulemuseni. Loomine… ei voolanud. Ebamugav olukord.
Olen selle kogemuse eest siiski tänulik, sest mulle meenus oluline küsimus: millisest tundekohast ma loon? Kas survestan ja surun olukorda või tunnistan endale, kui ajastus ei ole õige? Kas usaldan oma sisemist kompassi – oma emotsionaalset juhtesüsteemi, mis annab rõõmu, kerguse ja armastusega märku, kui olen joondatud ning toob ärevuse, hirmu ja viha, kui liigun eemale sellest, mida soovin?
Mis siis, kui valiksin kõigepealt enesetunde ja siis selle, mida loon? Nii, nagu on tingimusteta armastus, võib olla ka tingimusteta kergus, rõõm, elevus… või kui soovite, siis ka tusatuju. Sarnaselt Martin Creedile valin ühe või teise variandi asemel praegu hoopis kõik: kutsun Sind väikesele kujutlusvõime rännakule sisemisse tundetoonide raamatukokku.
Võid seda näha suure ja avara ruumina, kus on palju valgust, aga ka hubaseid nurgakesi. Kui riiulite vahel jalutad, võid kogu kehaga tajuda, et raamatud võnguvad kõik natuke isemoodi, justkui väikesed omailmad. Iga külastusega võib avastada midagi uut, sest inimkogemuse spektris on loendamatu arv toone. Meie eesmärk on täna häälestuda loomiseks sobivale lainepikkusele, nii et valime selleks sobivad toonid. Lähme!
Võib-olla tahad alustuseks jalutada päikesest üle valatud valge riiuli juurde, kus hoitakse muinasjutulise harmoonia erinevaid väljendusvorme. Siia kuuluvad ükssarvikud, müütilised kuningad ja kuningannad, kuplitena rulluvad rohelised aasad ja tornidega lossid mägede tipus. Siin tunneme, et mäng on aus ja ilus ja kõik, mida soovime, on võimalik! Unistused täituvad kerguses.
Võimalik, et Sinu jaoks on praegu hoopis praegu vajalik seada sammud ruumi tammepuidust sektsiooni juurde. Pisut tolmunud kaantega paksud raamatud on tundetoonilt pigem tumesinised. Siin leiad end süvenemast, põhjalikku uurimustööd tegemast. Tõsine ja natuke kuiv olemine viib tundeni, et samm-sammu haaval, süstemaatilise täpsusega, võid saavutada suurema selguse. Me ei anna alla enne, kui selleni jõuame.
Mõnda ülitarka köitesse süvenenuna võid ühtäkki kuskilt kõrvalt itsitamist kuulda, justkui keegi prooviks naeru tagasi hoida, aga mitte eriti edukalt. Vaata, et paned eelmise raamatu korralikult tagasi, sest järgmise, lustimise riiuli juurde liikumisel võib vahel pisike kaos tekkida. Astu (või keksi, kui tahad!) lähemale. Siin tunned, et tahaksid kõiki! raamatuid! lugeda! Aga võib-olla eestpoolt tahapoole või lugemise asemel laulu improviseerides (Iihihihihihii!) ja siis võib-olla paneksid nad tagurpidi riiulisse või vikerkaarevärviliselt järjekorda või võib-olla, et kirjutaksid ise raamatu ja siis (ihihihihi) paneksid selle salaja siia riiulisse. Ja kui sa suureks kasvad (mida sa ei kavatse loomulikult teha), siis paneksid siia ainult väga värviliste piltidega raamatuid, mitte selliseid, kus on ainult tekst.
Kui oled piisavalt mänginud, läheme edasi.
Nüüd kutsub meid osa raamatukogust, kus riiulid on valmistatud konarlikest puidutükkidest. Iga oksaauk ja looduslik kaardumine on meisterlikult ära kasutatud. Lähemale astudes märkad, et põrand on siin tumedast õlitatud puidust, mida katab kauni mustriga tumepunane vaip. Õhus on metsa, mulla, vaigu ja raamatute lõhna. Tajud, kuidas õhk liigub sõõrmetest sisse ja välja. Valgus on mahe. Kui mõne teose avad, võid tunda, et siin räägitakse asjadest nii, nagu need on: lihtsalt, maandatult ja südamlikult. Kui sellel sektsioonil oleks heli, oleks see kas linnulaul, vee vulin või ETV loodusfilmidele teksti peale lugev sügav meeshääl. Sa lõõgastud ja oled kohal.
Selles raamatukogus on ka üks väga eriline riiul. Seda on raske otse silmadega näha, leidmiseks tuleb toetuda südame sügavaimale kompassile. Siit leiad raamatud, millesse autorid on suutnud pakkida mõistuseülese tarkuse. Sõnade, lausete ja tähtede vahele jääv ruum on avar nagu… tähtedevaheline ruum. Neid tekste lugedes ei pruugi sa hiljem sõnagi mäletada, kuid märkad, et miski sinus muutus… selgemaks, valgemaks, imedeküllasemaks.
Ilmselt on siin avastamist veel, aga jääme praegu selle juurde. Lubame tundetoonidel oma väljas pisut edasi heliseda.
Soovin Sulle silmasäralist kujutlemist ja südamega kuulamist, et leiaksid toonide kombinatsiooni, mis just Sinu unikaalse eneseväljendusega kõige paremini haakub… ja seejärel vägevat loomist joondatud olemisest!
PS: Kui tunned, et otsuste tegemine on Sinu jaoks takistavalt keeruline, võib Sulle Bachi õietilkadest toeks olla Scleranthus või Cerato.